Üks suur mull ja paar ruutu kah sekka.

Uni

2012-01-27T12:55:00.000+02:00

Ma lähen nädala sees väga vara magama. Umbes nii kella 11 paiku. Varem, kui käisin jala tööl, ärkasin suhteliselt kergelt varem üles. Nüüd, kui käin bussiga, ei saa kuidagi õigel ajal üles ja nii pean lihtsalt hommikused toimetused kärmemalt tegema.

Veider.

Kas suutmatus üles ärgata on seotud kuidagi nende päikesetomidega?

Igas päevas midagi head

2012-01-25T20:41:00.000+02:00

Kui on nii mitu kohta, kuhu tahaks midagi üles tähendada, muljetada, siis lõpuks ei jõua ühtegi kohta regulaarselt pidada. Räägin siis blogist (neid ka mitmeid) ning märkmikest. Mida on ka mitu. Üks peaks olema rohkem reiside jaoks, aga ka pikemate mõtete jaoks, mida avalikult kirjutada ei taha, teine on aga Navitrolla märkmik, kuhu iga päev plaanin midagi head kirjutada, mis päeval juhtus. Mõte on selles, et kui on pingeline aeg, peaab ikkagi midagi head leidma selles, et päeva lõpp positiivne oleks. Seni olen hakkama saanud.

Oma uusaastalubadus, et vaatan kuus vähemalt kaks alla 1970 a tehtud filmi ära, on peaaegu tehtud. Esimene kuu ka alles.

Ja kuidas on nii, et mõni on nii andekas ja lahe, et teeb sellist muusikat. Nii mõnusalt veider. :)

Vaatan

2012-01-19T21:40:00.000+02:00

Hetkel on selline seis, et töö kõrvalt jaksan vaid õhtul pead puhata sarju vaadates. Mõned on sellised, mida vaatan siis, kui uus osa väljas,kuid üks on selline, mida nüüd hoolega algusest peale jälgin. Elan muidugi Briti katkistele noortele kaasa. Liigagi palju. Piilusin just natuke ette, et üks mu lemmiktegelasi saab surma. Natukene ebareaalne võrreldes sellega, et sari ise on üsnagi elust enesest. Natuke ehk liiga palju nende karakterite õlule pandud, kuid eks mingis piirkonnas nii olegi. Kaasaelamine on aga tore. Kuni sinnamaale, et midagi jääb sees kummitama ja tekitab raskust. Eks ta ole mingil määral ka hea sarja tunnus siis.

Selle kõrval elan aga oma elu ka. Vahepeal käin inimestega kokku saamas, Kumu dokumentaali vaatamas, Pärnus tantsu tegemas.

Nii see jaanuar mööda veerebki.

Koht

2012-01-14T18:51:00.000+02:00

Mulle meeldib see koht, kus nüüd peaaegu iga päev olema pean. Selle koridoris on vaip, uksed avatud ja inimesed teretavad. Põrandad ja trepp nagisevad mõnusalt. Lõunale minnes näen alatihti tuttavaid. Iga päevaga on koht ja inimesed tuttavamad.

Ja siis on igasugused muud toimetused. Selline on elu Tallinnas - kogu aeg midagi teha.

2012

2012-01-02T13:06:00.001+02:00

In Riga, Latvia.

Erakordsed pühad

2011-12-26T19:26:00.000+02:00

Sel aastal on erakordsed pühad olnud. Mõne teise jaoks ehk tavalised, kuid minu jaoks erilised. Väga pere- ja sugulaste kesksed. Algas juba reedel, kui tegime vennaga piparkooke ning naersime juutuubi videode üle. Mu vennal on ikka huumorit! Minult saadud vist.

Jõululaupäeval käisime Häädemeestel. Nii surnuaias kui sugulastel külas. Nägin siis üle pika aja onu perekonda. Pikal reisil oli kaasas ka Robi, kes oli nii rõõmus kui ka šokeeritud (eriti kui hobust nägi). Õhtul tuli vanaema külla. Nagu ikka. Väga tore hetk oli kuuse ehtimine ning ka see, et olime väga pikalt kõik koos, mitte ei liikunud sauna ette telerit vaatama või arvutisse.

Pühapäeval käisime Mihkli surnuaias ning isa tädil külas. See oli ka ootamatult tore ja muhe. Sai nalja. Mulle meeldis, et vend kaasa tuli. Ise teismeline ja puha. Helju juures saime üllatusena vanavanaisa lõõtsa perele. See annab nüüd põhjust midagi ära õppida. Uusaasta teine lubadus on olemas.

Täna käisime perega (ka Robi) tormist merd vaatamas. Robi sai tuule käes šoki ja samas ka tähelepanu ("Oiii, emmmmmeeeee, vaaaata chichuahua!" või "Vaata seda koera /.../ niimoori rihma otsa pandud ja peremees sülle ei võtagi"). Seejärel käisime vennaga vanaema juures mamma mälestusi täis karpe vaatamas. Vanad dokumendid, info, fotod. Väga huvitav oli. Ikka ja jälle olen oma venna üle uhke, et ta ka viitsis. Inimesed olid piltidel noored ja ilusad. Elu kees ka tollal.

Järgmine kord lubasime vanaema karbi ette võtta. :)

Kauneid pühi!

2011-12-24T17:31:00.000+02:00

Rahvusvahelisus

2011-12-12T15:33:00.001+02:00

Paar nädalat olen elanud rahvusvahelises seltskonnas. See algas NisiMasa töötoaga Tallinna Vanalinnas niing jätkus noortevahetusega Poolas. Mõlemad olid erilised, natuke erinevad, kuid siiski mõnusat vaheldust pakkuvad. Selline võikski mu töö olla. Kuni ma jaksan.

Õnneks on mõlema juhul ka jätku oodata. Esimene pakkus rohkem tulevast koostööd, teine aga rohkem sõpru niisamagi.

http://nisimazine.eu/POFF-2011.html
Siit leiate Nisimazine'i artikleid, mis PÖFFi ajal kirjutati.

http://christmascookingproject.wordpress.com/
Siin on meie noortevahetuse blogi.

8,4,2

2011-11-25T14:26:00.001+02:00

8 tundi, 4 filmi ja 2 cappuccinot. See oleks vast hea filmipealkiri. Aga selline oli mu kolmapäev. Peale selle kohtusin üle aasta Elariga ja nii me käisime seansilt seansile ning muljetasime filmide kohta.

See-eest neljapäev oli täis valu ja nõrkust. Veider asi ronis kontidesse ja kehasse, mis ei lasknud normaalselt energial kulgeda ning sundis mind külili olema ning vahepeal magama. Kuid siiski sain mõned asjad aetud.

Reede hommikul oli sarnane neljapäevaga, kuid nüüd hakkab juba parem ning töötoa avamiseks on vaja ka reibas olla.

Kolmapäevaste filmide järjestus:
"Come as You Are" - üks toredamaid road-movie'sid, mida näinud olen. Sai naerda ja peaaegu et nutta.
"Mama Africa" - dokumentaal ühest mõjuvõimsast Lõuna-Aafrika Vabariigi lauljannast. Natuke pikk tundus, kuid huvitav. Nüüd tean, kust Pata Pata pärit on.
"Cherry" - keskpärane indie film. Lihtne story, korralikult tehtud. Ja just seetõttu keskpärane. Hea meelelahutus.
"Jitters" - ja eks ta tõigi judinad peale. Mitte just kõige paremas mõttes. Samas on film, millest saaks pikalt rääkida. Mida teha teisiti ja mis valesti oli. Kas või juba see, et põhinäitlejad ei saa välja näha ühesugused. Või et liiga palju probleeme ei saa ka kokku tuua. Ei mõju usutavalt enam.

Jee, pidu!

2011-11-22T00:57:00.000+02:00

Ehk viimasel ajal olen toredalt sotsiaalne olnud.

Reedel käisime tüdrukuteõhtul. Neli naist, kaks tasuta õlut, palju juttu väga tõsistel ja ebamaistel teemadel. Väga tore oli. Laupäeval oli pikk hommik, kuid õhtu juba täis 12 Karamazovit. Tore oli taas armsaid inimesi laval näha. Seejärel kohtusime Vappuga ning saime lühikese tee jooksul natuke muljetada, mis vahepeal pärast Istanbul Expressi ja Cannes'i toimunud on. Pühapäev pole aga kehvem peopäev. Aga enne pidu käisin raadios ja ajasime Nolensiga bändijuttu. Jalmarit oli vahva näha. Pidu oli aga Neu/Now lõpupidu. Animal Drama oli hea. Joao ilmumine minu ja Kai seltskonda oli ka vahva.

Täna aga sain onuga raadiomajas kokku. Sain inspiratsiooni vanaisa fotonäitusega seoses.

Ja nii ongi olnud. Need on sotsiaalsuse tipphetked viimasel ajal. :)

Why...

2011-11-18T13:51:00.000+02:00

Lihtne idee, kuid kindlasti mõtlemapanev.

Ehk mitte töötada suunal: mis, kuidas, miks, vaid hoopis miks, kuidas, mis.

Would be lovely to be in love

2011-11-17T16:57:00.000+02:00

Nii vara läheb pimedaks. Võiks siis olla ju tahet, et ärgata koos päikesega (samas seda saab juba teha ka) ning magama minna ka varem. Siiski see ei õnnestu mul.

Mulle meeldivad varahommikud ja hilisööd. Neis on midagi salapärast.

Samas ootan jõulutulesid juba. Siia pimedusse. Mingit valgust ja elevust. Detsember saab põnev olema.

Hull neljapäev

2011-11-11T00:59:00.000+02:00

- 24 h EVS koolitust täis mõtteid, küsimusi, indu. Ajasin vist juba ka vastuvõtva kontaktisiku hulluks. Ja Kai ka.
- Emotsioonide ralli seoses ühe otsaga ja kontaktisikuga ja reisimise ja transpordiga. Lõpuks oli üks halb tunne sees, mida ma tunda ei taha. Ja siis kõige lõpuks sellega seoses tuli lahendus.
- Uus laine emotsioonide vallas ja teiselt poolt pahameel (vist?), väljajäetuse tunne, mitte-midagi-tegemine ja siis enda kokkuvõtmine, saabumine, positiivsus, kommunikatsioon, SUUR enda ületus ja gruppisulandumine (jõuga).
- Ja sealt edasi uus koolitus laupäevani, vahepeal 11.11.11 ja "Täitsa lõpp" hullust, ei-tea-kuidas-ma-peolt-koju-saan ja ei-tea-kuidas-ma-laupäeval-koolitusele-jõuan draamat, aga kõik läheb ju lõpuks hästi.

Sain aru, et ma ei saa vist enda pihta käivat kriitikat hästi vastu võtta, sest ma olen hell negatiivse emotsiooni osas. Mulle jääb väga kergelt halb tunne sisse, millest on keeruline lahti saada. Ja lahti saab vist ainult rääkides.

I love my life!

2011-11-09T14:18:00.002+02:00

Aga seda hõisates ei taha ma midagi ära sõnuda.

Muidugi saab alati veel parem olla...

Kaks draakonit

2011-11-09T01:31:00.000+02:00

Mõnikord on Eesti muusika üle nii hea meel. Näiteks see hetk, kui saan uhkusega öelda, et Ewert and the Two Dragons on Eesti bänd. Vahva oli ka vaadata, kuidas see video Facebookis mu sõprade seas nagu kulutuli levis. Kohati olen ka ise süüdi. :)

Kui ratastoolisõbralik on Tallinn?

2011-11-03T22:48:00.001+02:00

Vastus: mitte väga.

Ehk siis eile õhtul kutsus Kai mind vabatahtlikuks ühele sõndmusele, mis algas täna õhtul umbes kell 10 Tammsaare pargis, kus ligi 90 noort gruppidesse jaotati ning anti ratastool, kargud ja sall silmade kinnisidumiseks. Samuti abistasid igat gruppi vabatahtlikud ning erivajadusega noored ise. Tegemist oli väga huvitava ülesandega. Oleks tahtnud kuulda noorte tulemusi (ahjaa, noored olid Rootsist, Lätist ja Eestist). Meie grupp avastas, et kahes inva WC-s oli avarii, Vabaduse invalifti oli raske korralikult sisse saada, tänavakividest oli võimatu üles saada. Minu tähelepanek oli ka see, et Postipoe uks oli ratastooli jaoks kitsas. Nägin mitme noore näost ahastust.

Pärast ülesannet läksin koju muid asju tegema, kuid naasin kella kuueks Kopli noortekeskusesse, kus noored üksteisele etteasteid näitasid ning erivajadustega noorte ühe projekti raames (ma ei tea kahjuks projekti nime) pandi üles ratastooli takistusrada ning muud lauad, kus noored said erinevaid ülesandeid teha. Väga põnev! Ma võtsin takistusraja ääres aega ja oli näha, et üheks suurimaks komistuskiviks sai nn metsarada, kus imiteeriti auke, jändrikku jms, mis polnud sümmeetrilised ja millest oli keeruline üle saada. Ka siin nägin ahastust ja mitte ainult seetõttu, et noor ei saanud sel hetkel ülesandega hakkama, vaid mõistis, et selline on ka tegelikkus.

Samas oli tore jagada muret, et talvisel ajal ei saa keegi jääga liikuma ja mis ohud meid kõiki ees veel ootavad. Kindlasti tahaks aga sellist teavituspäeva mujalgi teha.

Kuldne sügis

2011-10-30T13:04:00.002+02:00

Muutus

2011-10-28T17:14:00.000+03:00

Poolast tagasi tulles on nii mõndagi muutunud. Ilm on vist soojem, võlga vist pole, on ka võimalus end välismaal väljendada.

Poola oli aga ääretult tore. Suurest osast püsiseltskonnast oli kohal vähem, aga see-eest oli mõnus ja üdus. Väga intensiivne kava, aga sai palju nalja, õppida. Filme vorpisin ka. Nii nalja viluks. Ja nüüd on münusalt materjali arvutis, millega peaks veel edasi tegelema.

Praegune elu

2011-10-21T19:09:00.000+03:00

Naljakas, et selline seis hetkel on:
- olen töötu
- tervisekindlustuseta
- panga ees on võlg.

:)

Samas olen hetkel nn kodukontoris, printisin ja skännisin, homme lähen Poola koolitusele ja ehk kantakse kontole varsti pisukest rahagi üle. Aga see, et täna toredast töökohast ära öeldi, on küll kahju. See, et koostöö võimalus tuleb, on ju tore mõte, aga... jah... :) Elada, süüa on ka vaja millestki.

No on alles elu.

Tee

2011-10-21T12:59:00.001+03:00

Ma tean ja tunnen, et üleüldiselt olen õigel teel. Lihtsalt aeg-ajalt on keeruline aru saada, millal need märgid tulevad ja vahepeal on abi vaja.

Tuleb see, mis tulema peab, peab katsetama, osalema ja sellel teel edasi rühkima.

Aga mõtlikuks teeb küll. Isegi siis, kui on tunne, et "jaa! see ongi see!", aga teisel hetkel ootan jälle märki või olukorda, mis seda kinnitaks.

Muidu on elu ju tore :)

Kolm päeva vanglas

2011-10-17T21:07:00.001+03:00

ETV-s tuleb novembrist kunstiminutid. Ehk Eesti 51 või 52 kunstnikust minut-paar. Nagu luuletajatega oli. Kunstnikud on seinast seina. Noori, vanu, maalikunstnikke, skulptoriste, vähemtuntuid, rohkemtuntuid. Mul oli au olla kolm päeva ETV võtetel Pateri vanglas. Kolm pikka-pikka päeva kunsti keskel. Aga niivõrd tore oli. Kuigi jah, rõskes katlamajas oli külm. Ja see külm ronis kontidesse. Nii et kui lõpuks õhtul koju jõudsin, siis kohe sooja teed meega ja hommikul vara taas külma. Käisime vahepeal õues soojenemas. Õnneks laenas Birgit mulle mütsi ja kindaid ka.

Kogu võtteperiood andis palju kogemust juurde. Kes mida tegi ja miks. Mida orgunnida on vaja jne. Nii kasulik! Ning inimesed on nii professionaalid, mõistlikud ja samas nii humoorikad. :)

Kui lõpuks pildid üle olen vaadanud, lisan siia ka posu.

Pühapäev

2011-10-09T18:59:00.000+03:00

Tallinn on vastuoluline. Täna tundsin end nii pisikesena ja tahtsin välja. Sest päike paistis ja tahtsin naabruskonda tundma õppida. Nii jalutasingi mööda Ristikut ja lõpuks olin Koplis. Tagasi pöörates leidsin aga Pireti ja tema korterikaaslase. Elavad ka siinkandis. Nagu "Smalltalki" raamatust meelde jäi, siis inimestele meeldib kontakt ja suhtlemine. Olen ise üks ideaalne näide sellest.

Peale selle, et jalutuskäik oli meeldiv, päikeseline, sain ka väikse kaameraga pilti teha. Kenad tulid.

Nii et kuigi päev algas veidi mõtlikult, siis kokkuvõttes on hea olla. Peangi endas tasakaalu leidma.

Panen mõned pildid fotoblogisse ka.

September jäi vahele

2011-10-02T19:11:00.000+03:00

... sest ma olin Bologna lähedal koos armsate inimestega.

...ja ma käisin vaatamas, mis Strasbourgis toimub ning kohtusin inspireerivate inimestega.

... ja olin Ptuj's, kus naersin nii palju koos imepäraste partneritega.

Elu nagu seebiooperis

2011-08-24T01:59:00.000+03:00

See nädalavahetus oli nii mõnus. Laupäev algas küll vihmaga ning varase hommikutunniga, kuid tore oli korraks Brunot näha. Tema peojuttu kuulates oleks isegi seal tahtnud olla. Edasi läksin oma uude koju ning oli mõnus pärastlõuna Birgiti ja lõppematu jutu ning šampusega.

Ja siis läksin uhkesse hotelli oma fotograafile järele. Kes muidugi alustas tutvust naljaga. Ning see ei jäänud tema puhul viimaseks. Muhe mees. Vabaduse laul oli oodatust parem. Jah, olen nüüdseks kuulnud palju negatiivset, kuid üleüldiselt oli üllatus, et nii tihe kava välja kanti. Brainstorm oli mõnus. Mari Kalkun sobis ka. Vabaduse laulu ühe osa seisin Pall'ga Vip looži juures, kus mina näitasin aeg-ajalt eesti poliitikuid ja muid tuntud inimesi ning tema islandi presidenti ja ministreid. Ja siis lõpuks läks oma ministriga rääkima. Kes oli muidugi ka muhe mees.

Pühapäev algas kohtumisega. Nägin Steve'i ära ning ajasime juttu. Ning tuli ideid ja indu. Seejärel läksin Olafur Arnaldsi kontserdile, mis oli samuti niivõrd hea. Otsustasin intervjuu teha. Etteruttavalt öeldes ja läbi veidrate infosulgude tegin selle siiski ära. Taaskord muhe mees. Pühapäeva lõuna jätkus oma fotograafiga, kellel lõpuks lihtsalt kannul käisin ja kiiremaid käänakuid ette näitasin. Kuigi ta vist oli kõik nurgatagused ära vaadanud. lslandi päev oli aga nii hea ning ilm oli super.

Õhtul jõudsin ka peole ning kärmelt kasutasin ära tasuta mõnud. Võib-olla liiga palju. See-eest nägin ohtralt tuttavaid, kellega mul ilmtingimata oli vaja kallistada, rääkida ning öelda, et kolisin Tallinnasse. Oma fotograafiga jätsin ka hüvasti ning tuli välja, et tal polnud mind vaja, kuid ta oli viisakas. No muidugi pole sellisel ränduril abi vaja. :)

Öösel sain kenasti üksinda koju jalutatud ja järgmine päev oli natuke vaevalisem. Üllatusterohke ning samas oli mõnus. Kulkaga sain viimasel minutil ühelepoole ning nii oligi esmaspäev veedetud. Linna jõudsin vahepeal vahetada ning enne seda sõpradega kohtuda.

Teisipäeval olin tubli õde. Ärkasin perega kl 5.30-ks üles ning saatsin väikevenna Sloveeniasse korvpalli mängima. Kallistasin ka ja puha. Küll ta tiinekaeast väljasaanuna mind veel tänab, et ma eestlaslikult eemalolev ei ole. :) Seejärel pärast hommikuund ja niisama istumist käisin veel ühel fotosessioonil. Seekord Andrea, Helen ja Kati. Väga tore oli. Neid oli hea pildistada, sest neil on kuidagi mulle sobiv hoiak ja stiil olemas. Targemaks sain ka - jällegi kord koolitus.

Elu on lill. (Näete, pole kõik postitused masendusest)

Milline õhtupoolik

2011-08-19T00:32:00.000+03:00

Esiteks oli mul teine koolitusetund. Nagu tagasi koolis, kuid täitsa huvitav. Õpime äriplaani tegemist, aga natuke huvitavamalt. Tahaks ainult raamatupidamist nüüd saada.

Enne koolitust sain Brunolt sõnumi. Tuleb Tallinnasse ja juba paari päeva pärast. Ei osanudki midagi arvata, aga laupäeval korra kohtuma. Ja siis, kui lõpuks netti sain õhtul, hakkasin Albinaga suhtlema. Lõpuks otsustasin ka teise chati avada ning sain sealt nii palju uut ja ootamatut infot, et ei osanud seda kohe maha laadida. Ahsooo, milline huvitav faktidekuhi. See aitas aga minult maha paisata mingi koorma ja andis lõpuks tagasi mu kaardid ja trumbid. Saan taas julgemalt ja vabamalt olla.

Põnev nädalavahetus on tulemas! Ja Tallinn...Oh, Tallinn, too mulle uut ja huvitavat...

Maailm on hulluks läinud

2011-08-11T19:35:00.000+03:00

Sel ajal, kui maailm hullub ja märatseb, on Tartu armastust täis.

Ja mulle tundub, et Tartuff on elustiil. Eluterve inimese elustiil.

Juuli

2011-08-04T17:22:00.001+03:00

Võtan kohe märkmiku välja ja hakkan vaatama, mida vahepeal teinud olen.

Juulis tundus, et kui olin natuke aega Eestis juba viibinud, näis see igavesena. Tahtsin taas kuhugi kondama minna.

Juulis lõpetasin akadeemiaga töösuhte, viimased aruanded. Leidsin enda jaoks taas fotograafia, kui Triinu ja Martini pulma pildistasin. Oli armas ja kaunis. Endalgi tekkis väike kihk sellise tseremoonia järele. Armas.

Pulmadega on nii, et ikka olen ju kenast tseremooniast unistanud. Vahepeal on käinud peast läbi ka mõtted, et pole paha ka lihtsalt kooselu. Kuid nähes neid õnnelikke pruutpaare, seda tseremooniat, elevil inimesi, siis tahaksin ka ise seda. Just see üleminek pulmade näol on oluline. Need ülesanded, enda ülessättimine... Perekonna ning sõprade ees seismine. Ükskord soovin endale ka seda tunnet.

Vahepeal on olnud ka perekonnamomente. Näiteks Harry Potteri uue filmi esilinastus vennaga, Mihkli laada külastus perekonnaga. Samuti saime läbi probleemide tehtud ka lennukokkutuleku, mis tuli välja klassikokkutulekuna. Järgmine kord paremini.

Tantsulaager mahtus ka juulisse. Olin natuke energiavaene ning justkui tundetu. Laagri lõpus tuli energiat ning lõpuks monteerisin kokku väikse laagrivideo, mille üle olen uhke. Siiski mu enda töö ja lihtsate tehnikatega. Nüüd vaid laagrilistele plaadid valmis teha.

Vahepeal oli idee Evelyniga pildistama minna, kuid kodus istudes kaob energia ja inspiratsioon. Selleni jõudsin ma eile. Nüüd leian loodetavasti selle taas, sest inimesi leidub, kes on huvitatud.

Enne Suurt Folginädalat nägin Asyat, kes Eestisse tuli. Meil oli tore õhtupoolik Tallinnas. Viljandis aga olime kohe folgimöllus. Terve nädal Aidas staabis. Alguses ettevalmistused hilisõhtuteni, festivali ajal oli toidutänava trall nii suur, et vabal ajal ei tahtnudki sinna. Nii juhtuski, et hommikul läksime staapi, olime kokku 10 h ametlikult vahetuses, kuid lõppkokkuvõttes veetsingi enamjaolt seal oma aja. Esimese tööpäeva lõpus saime väikse peapesu, kuigi väideti, et see pole otseselt meie süü. Me ei saanud täiskomplekti juhendeid. Õhtud veetsime terrassil suheldes. Oli vahva. Kõige folgim aeg oli pühapäeva päev. Käisin kontsertidel, nägin sõpru. Parim elamus oli Oreka TX. Pauliinaga sai aga nii palju nalja, et lõppkokkuvõttes meie Top inimesed peaksid meid vihkama (või kümblevad tähelepanus?).

Folk tõi mulle energiat ja indu, mis nüüd kodus olles on taas kadunud. Õnneks on lohutuseks see, et augusti lõpust saan Tallinnasse Birgiti korterisse. Lõpuks Tallinn! Nüüd läheb nii nagu vaja!

Ja järgmine nädal Tartu ning Tartuff. Vahepeal pean mõne projektitaotlusega ühele poole saama.

Jagatud rõõm ja jagatud mure

2011-07-06T22:09:00.000+03:00

Ega mul pole palju aega olnud siin blogis midagi jagada. Aga ainukesed, mida hiljuti jaganud olen, on pigem kas suur rõõm või masendushoog. Ega seekordki parem pole.

Olen saanud inspiratsiooni ja mõtteid, kuid Eestisse tagasi jõudes on energia kadunud. Tundub, et keegi siin ei oota, telefon on tumm, kirju laekub vähe. Seetõttu on ka tunne, et mind ei vajata. Võib-olla on see egoistlik, aga mulle meeldib, kui mul on tunne, et minust ka midagi sõltub.

Püüan täna midagi alustada, aga natuke on motivatsiooni vaja. Homme on ehk parem päev.

This is my blue bird

2011-07-06T01:09:00.000+03:00

Koht: Portugal (Espinho, Porto).

Ehk siis mina - ikka ja jälle kuskil ära. No ei saa rahu.

Because we Cannes vol 2

2011-06-14T10:45:00.000+03:00

Kuna mul paluti ühe ajakirja jaoks natukene Cannes'i filmifestivali kohta muljetada (ja kuna ma eriti filme ei näinud), siis siin ta on. Ps - tekstist ei ole toimetaja üle käinud, seega pardon!

My experience with Cannes Film Festival is overall not so different of the other first-

year-goers. I had also the glam and not-so-glam-anymore moments, „oh, wow, i'm in

Cannes!“ and „Ah, this all feels so the same“ moments, „i wish i could see Robert de Niro“

and „oh, those poor people waiting for these Stars outside the red carpet“ moments. I had

everything and still nothing, i would say.

At this very moment i am glad i had my first year in Cannes with the lowest badge you

can imagine. Of course at first i felt so depressed and unwanted. I was actually warned

that Cannes can („can can“) do that to you. The hierarchy and system of the badges is

made in a way that some feel privileged and some feel lower than the grass. As the other

companions of mine went to the screenings, were able to enter the Palais and pavillions,

could enjoy the free products of the sponsors, i was left outside. I could have tried many

times to stay in the lines, but in that case i would have spent there all my days in not

knowing if it all works. Then i made a promise to myself to get a better badge next year.

Whatever it takes.

After some good evenings with good people, after some good chats in front of Little

Majestic with other people not able to enter parties, i calmed down, took everything i could

from the experience. Although the only thing and also the saddest was the fact i didn't

see my national pavillion in gloom, but still i had the amazing opportunity to go to the red

carpet screening of „The artist“ - my a minute or less there, had some invitations to coctail

and beach parties, saw some other screenings. It all sounds nice and fancy, but it all came

only thanks to my contacts who had contact who had contact... And it all equals down to

this. Making contact and networking, and even this is highly based on hierarchy, because

if you are invited to top parties, then you meet there people who are seen as higher. As i

did not see these people „in top“, i have no comments how they are and if it is all worth to

sell my soul. The only thing i can say from my tiny experience is that you can meet people

who will inspire you or make an impact on you anyways, despite all the hierarchy.

In the end i didn't have any expectations or pressure on myself and it made the festival

better for me. Of course it would have made a lot of difference if all my evenings would

have ended up on a yacht or in a villa next to the Competition directors, but then i would

not have been able to enjoy the festival from the roots, seen the fuss around. Would not

have had the opportunity to sit in the beach, talk about movies and networking with people

from my generation of the industry – the future generation of film festivals „top“.

Mina siin

2011-06-12T22:33:00.000+03:00

Tere! Täna on minu nimi Tusk ja tahaksin oma arvamust avaldada.

Olen käinud koolis ja ka kõrgem haridus on omandatud. Ma nüüd täpselt ei saa aru, mida õppisin ja kes nüüd olen, sest tööpakkumisi ümberringi palju pole, spetsiifiliste jaoks justkui pole oskusi. Arvasin, et olen korraldaja ja projektijuht. Mõnel rõõmsamal hetkel on täiesti õige tunne. Kui aga ümberringi ja netist vaatasin, siis tuleb peale tunne, et ega ikka pole ka projektijuht.

Taaskord olen mõne ukse taha jäänud ja mõne asja puhul lihtsalt hiljaks. Olen enda arust sotsiaalne ja suhtlen inimestega, käin väljas, kuid siiski jutud minuni ei jõua. Ja mingisugusest grupist olen ka väljas olnud.

Aga alustada ise midagi. Oleks tore, kuid siis tahaks enne stabiilsust, et seda ka suurendada.

Rõõm, tule tagasi.

Because we Cannes

2011-05-29T16:16:00.001+03:00

Pardon!

2011-05-08T02:25:00.000+03:00

Vabandust, et pole vahepeal kirjutanud. On küll olnud palju, millest muljetada, aga ma pole seda jõudnud isegi oma musta märkmikku kirja panna. Nii et vabandust, mu tulevane biograafiakirjutaja.

Aga avastasin, et mu üks unele mineku aeg on umbes kl 11 õhtul. Kui selle üle elan, siis järgmine hetk on pärast 2 hommikul. Nagu praegu. Aga um kl 00.30 kuni kl 2 olen päris produktiivne.

Järgmised kaks nädalat näen ohtralt filme. Sellest kõigest muljetan ma aga juunis. Kui kõik läbi on. Ja samas on juba uued asjad. Nii et võta kinni, kas on ka siis aega.

Jazzkaare ajal avastasin aga, et mulle meeldib intervjuusid teha. Või äkki vedas intervjueeritavatega lihtsalt?

Because they are...

2011-04-25T21:12:00.001+03:00

Jazzkaare raames olen jälle tegus. Taaskord on väga lahedad inimesed siin ning olen nendega tuttavaks saanud. Brass Jaw on kahe päevaga nii südamelähedaseks muutunud. Nunnud ja toredad. Jakop oli ka vahva sell.

Homme taas Tallinna ja hullama, möllama :)

Tiffany

2011-04-18T23:24:00.002+03:00

Vaatasin eile "Breakfast at Tiffany's" ning nüüd on see kuidagi kummitama jäänud. Hea film oli. Väga hea. Kuidagi retro, aga nii praegusesse aega tõstetav.

Ööloom

2011-04-18T02:04:00.000+03:00

Ma vist olen jah ööloom. St mulle meeldib öösel asju ajada. Nagu Signegi. Aga samas tuleb uni ka. See tuleb umbes 11 ajal õhtul ja kui see unisuse faas on läbitud, siis umbes kl 1 ajal tuleb tööfaas. Ja nüüd kl 2 on jälle unisuse faas tulemas.

Ainult üks asi veel ajada, siis lähen magama. Kuigi nüüd meenus, et üks kiirem asi oleks ka veel. Oeh. Ja üks asi veel.

Liiga palju on neid, aga samas nendeta ma ei oskaks ka hetkel.

Nii kaua tuleb tööd teha, kuniks seda on...
______
"Tee tööd ja siis tuleb armastus."
"Aga isa, kus sinu armastus on?"

Tänase päeva sõna:

2011-04-15T21:32:00.001+03:00

"Essukene"

Ja nii ongi. Palju veidrusi ja väikseid juhtumisi. Ja mitte positiivseid.

"Sul on vaja ainult üht päeva"

2011-04-05T23:24:00.001+03:00

...ütles mu ema, et ma oma asjad Pärnus paika paneks. Kahjuks pole aga Pärnus ammu üht tervet päeva ilma mittemidagi tegemiseta olnud. Peaksin hakkama ränduri päevikut pidama. Kuigi ma ei rända üldse väga kaugele.

Eelmise nädala lõpp ja see nädal on suhteliselt kreisi. Algas sellega, et olin Viljandis, reedel läksin Pärnusse tantsuproovi, Endlasse "Ussisõnu" vaatama, laupäeval aga edasi varahommikuse bussiga Tallinnasse seminarile, Koolitantsule, pühapäeval otsustasin siiski pärast Koolitantsu Tartusse minna. Seal oli tore filmi- ja söögiõhtu Liinaga, esmaspäeval Tartu-Võru-Tartu koos Tagametsa "Loomadega", õhtu taaskord Tartus, täna Viljandisse, neljapäeval Tallinnasse tähtsale ja olulisele kohtumisele, reedel aga Düsseldorfi ja sealt Nijmegenisse, kus on 2,5 päeva Monika seltsis. Hollandis oma Sloveenia sõbrannaga kokku saada on ka huvitav.

Pean ka kuidagi oma jõu tagasi saama. Jõu ja motivatsiooni. Kipun seda kuhugi kogu aeg kaotama.

Koolitantsu finaal 2011. 10.-12. kl eesti tants "Krooni saaga" (koreograafia: Merli Antsmaa, tantsijad: Janne Ristimetsa tantsustuudio)

Koolitantsul läks normaalselt. Tantsijad olid tublid, joonised sirgemad ja tugevamad, jalad kenamad. Ainult üks vöö tahtis lahti tulla ja tuli ka. Tants laureaadiks küll ei saanud, kuid sai palju kiita. Mitte küll otseselt mulle paljusid asju ei öeldud, kuid Janne kuulis. Hea meel selle üle. Lõpuks ometi pärast 5 aastat. Järgmise aasta kohta ei oska muidugi öelda. Mis must üldse saab.

Tartu bussijaamas teel Võrru oli huvitav seik. Üks naine astus mu juurde. Ütles, et on üks jutt. Rääkisin oma mobiiliga jutu lõpuni ning kuulasin siis juttu. Naine ise oli natukene ärajoonud välimusega, kuid adekvaatne. Tal oli mure. Et üks sõber tuleb kuskilt, aga ei saa kätte. Kas üldse on tulemas, ise ühe jalaga ja kaugelt ka ja sünnipäev on ka kellelgi. Et kas ma saaksin oma telefoni pealt helistada. Ma muidugi skeptiline, kuid kiire hinnang ütles, et vajadusel saan talle järgi joosta, kui vaja. Ma ise toksisin numbri sisse ja kuulsin isegi, mida teine pool rääkis. Palusin veel kinnitust, et mulle ei hakata sellelt numbrilt helistama. Aga aidata sain lõpuks inimest. Sellest oli hea meel. Kahju ainult, et me oleme sellises ühiskonnas, kus iga ligiastuv inimene tekitab meis esimesena mõtte, et mida ta nüüd varastada tahab.

Kas mehed ka igatsevad?

2011-03-30T15:37:00.000+03:00

On selline uitmõte, mis isegi kipub minema kinnismõtteks. Kas mehed ka igatsevad? Kuidas nad seda teevad? Meie, naised, räägime ikka aeg-ajalt lähedastele sõbrannadele, kuidas igatsema üht või teist, jagame oma soove, mõtteid ja ohkame niisamagi. Kuidas mehed seda teevad? Ei ole kuulnud, et sarnaselt naistele. Pigem on näiteid, kus mees vaikselt 50 aastat nt armastatut igatseb, elab oma elu ära ja siis tuleb välja, et on kogu selle aja armastanud ja igatsenud.

Ma küll nii ei tahaks. Aga kuidas saada teada, kas teised inimesed igatsevad, kui nad ei räägi või pole distantsi mõttes võimalik suhelda.

Mina küll igatsen. Võin selle välja öelda. Eks ma igatsen ja siis vastukaaluks saan ka pahaseks nii enda kui teise peale. Miks siis nii on, et ma üksi igatsen.... Seda ma aga teada ei saagi, kuidas seis teisel pool on. Hetkel mitte.

Kultuurikorraldajate merekool*

2011-03-23T20:06:00.000+02:00

Täna oli ääretult raske päev. Kohati ka enda süü. No et läksin väga hilja magama. Samas oli ka põhjust. Oli ju vaja suhelda inimesega, kes korra kuhugi kadus ja kes asub 2 h kaugusel ajatsoonis. Vahe kilomeetrites on üüratu, ajaliselt on juba 2 tundi keeruline. Eriti veel, kui ma mõtlen magamaminekule ja teine isik alles saabub netti.

Aga hommikul sain üles. Natuke küll väikse võpatusega ning arvatust hiljem, kuid seegi polnud hull. Mulle meeldivad mu hommikupoolikud tööl. Saan vaikselt end üles äratada ning ette valmistada.

Täna oli kolm kohtumist. Esimene oli küll lühike ning katkestati hoopis muu teemalise kõnega, mis mind juba tasakaalust välja lõi. Loodan, et mu kallid meeskonnakaaslased andestavad. Olete ikka mu mõtetes. Teine kohtumine oli vaimselt nii raske, et võib isegi öelda, et korra kadus eluisu ära. Oli jah karm. Selle peale ütleks, et mind saadeti kultuurikorraldajate merekooli, pisteti pea vee alla ning hoiti mind seal seni, kuni enam ei liigutanud. Koosolek lõppes järjekordselt kõnega, et läheksin järgmisele kohtumisele. Läksin ära läbipekstud tundega. Viimane kohtumine oli justkui teraapia. Parema energiaga, kõiki kuulati, küsiti, vastati, tunnustati, soovitati, kuulati. Kõik oli rahumeelne, informatiivne, kasulik.

Nüüd hakkan paranema, aga halb tunne on ikka. Ei oska end ka kuidagi kaitsta. Ei arvanud lihtsalt, et vajan kohtumisele minnes kilpi. Nüüd siis tean.

Tahan soojust ja tuge ja kaissu.

Ära

2011-03-16T22:45:00.000+02:00

Olen jah kogu aeg ära. Ja mul pole samas kahju ka. Või tegelikult natuke on ka. Hetkel ootan oma 2.20 bussi, et sõita Riiga ja seal oma lendu oodata. Natuke ei kujuta ette, kuidas kõigepealt Viinis Lauraga kokku saan ja siis reedel Bratislavasse lähen. Kohe hommikul pean NisiMasa inimeste ees kõnelema. Põnev.

Täna olin spontaanne. Lähen aprillis Monikale külla. Aga mulle nii meeldis olla selline. Nüüd ootan vaid üht vastust ja infot, mida veel aprillis oodata on.

Tööd on ka palju. Kogu aeg laekub infot ja natuke koormav on. Aga samas püüan mitte mattuda ning vabamalt võtta. Saan ju hakkama.

Sest on, mida igatseda

2011-03-14T00:32:00.001+02:00

Nüüd olen taas seisus, kus igatsen ja ootan. Ja see on halb. Sest mulle ei meeldi niimoodi oodata. Ja siis on hetked, kus väiksemgi detail ärevusse ajab ja õnnelikuks teeb. Või vastupidi.

Aeg on mureks. Tahaksin palju rohkemat suuta selle üürikese ajaga teha, kuid asju on liiga palju või aega vähe ning kui tekib korraks mõned minutid, siis aju ütleb, et pole motivatsiooni ja soovib puhata.

Ja siiski ootan ning ootamine mulle ei meeldi. Kuigi aega pole, on siiski mahti oodata. Veider.

And now i'm back

2011-03-08T21:44:00.000+02:00

Olin nüüd nädal aega Serbias ühel koolitusel. See oli inimeste poolest, programmi osas, asupaiga ja muudel põhjustel lihtsalt väga super. Soovitan kuumalt kõigil üritada välismaale minna, Euroopa Noorte programmist osa võtta. Tasub miljonikordselt ära.

Kahjuks ma ei viitsi hetkel pikemalt kirjutada... Rohkem on mul mustas märkmikus kirjas...

Leping

2011-02-25T01:16:00.000+02:00

Olen nüüd kodus oma mälestustes sobranud. Vend sai omale uue toa ning see tuletas mu emale meelde, et mõned mu sahtlid on ümber tõstmata. See omakorda tõi mind mu ühe loomingulisema lapsepõlve perioodi juurde, kus ma joonistasin, kujutasin ette, kirjutasin (aga samas ei lõpetanud jutte). Avastasin ka süvateismeea kirjavahetused naabritüdruku ja teiste sõbrannadega. Lugeda pole veel tihanud. Aga vahva aeg. Ja siis viskasin hulga vihikuid ära. Ajaloo ja kirjanduse omast oli natuke kahju.

Ja kuna 24. veebruaril on tähtis päev - mu venna sünnipäev, siis nagu just selleks puhuks hüppas mu käe alla ümbrik, mille peal oli suurelt LEPlNG kirjas. Ja seal oli eesolev pilt - leping minu ja mu venna vahel. 10 aastat tagasi tehtud. Eks see oli rohkem minu pool pealt kirjutatud (sest vend ju tahtis mu tähelepanu ja kiusas sellepärast). Aga vahva leid on. Täna saime vennaga selle üle naerda. Täitsa lõpp - ta on juba 14!!!!!

Vahvaid leide oli veelgi. Arvatavasti, kui meeles on ja aega leian ka, siis kirjutan blogisse ümber mõne oma kooliessee. :)

Oleks ma vaid praegugi nii loov.

Ahjaa... Leidsin ka oma vana rahakoti, kus vahel oli ohtralt igasuguseid tšekke. Hmmm... Juba siis lõi välja korralduslik külg - kõikvõimalikud tšekid alles hoida. Nii igaks juhuks. Ja veel oli raha kulutamist "reguleeriv" märkmik. Kus ja kuidas kulutasin, palju veel järel on. Ühest teisest märkmikust leidsin ka reisi check listi. :) Küll on mulle alles meeldinud ja meeldib liste teha.

Mälestused, mälestused...

Vihastuda või mitte vihastuda

2011-02-21T21:10:00.000+02:00

Selles on küsimus.

Oma hetkeseisus pean hetkel kokku puutuma kolme fruktiga. Kolm ise- ja eraldiseisvat isiksust, kelle kõigiga peaksin oskama suhelda. Neist kahega vist saan hakkama Mina olles. Kolmandaga on igasuguseid jutte liikvel. Üks versioon on see, et mis rolli sa mängid esimesel kohtumisel, pead seda tema juuresolekul igavesti mängima. Kurb on aga see, et ma ei mäleta oma rolli. Vist olen aga Äpu rollis. See, kes hakkama ei saa. Aga oi, kuidas on trots sees. Seda enam tahan näidata, et olen suuteline enamaks ja jõuan ka kaugemale.

in your face.

Aga ärge nüüd kõik te neid Kolme Frukti südamesse võtke. See pole teist. Aga võib-olla on ka. Mõelge, kuidas te inimestega käitute ja kuidas nemad teiega käituma peavad, et suuta teiega suhelda. Vot.

Ball

2011-02-17T22:59:00.000+02:00

Vend palus mind oma kooli ballile pildistama umbes poolteist kuud tagasi. Tark poiss - ta juba teab, et mind peab broneerima tükk aega ette. Ja kuigi plaanid, päevad tahtsid täituda, jätsin selle päeva ikkagi Pärnu-päevaks. Ja nii oligi. Ekstra selle jaoks sõitsin kohale ja olin vanem õde. Nädal varem näitasin põgusalt ka valsi ruudu ette.

Ball oli tore. Südantsoojendav oli näha noori tantsimas ja püüdmas. Selles vanuses on etiketi õpetamine läbi praktika hädavajalik. Ka orkestrimuusika oli tore. Armsad hõiked tantsutüübiga orkestrijuhi poolt olid ka toredad. Vahepeal sain vennale mõningaid vihjeid ette sosistada, kuid üleüldiselt oli ta äärmiselt tubli. Nad kõik olid.

Siis oli mul lihtsalt kahju, et endal sellist toredad kogemust pole olnud.

Nii on asjad

2011-02-17T22:52:00.000+02:00

Ma ikka ei jäta enesepiitsutamist ja mõtteid, et peaksin olema tublim ja targem ja osavam. Ei ole piisav.

Ja oi, kuidas sooviks aeg-ajalt kõik siia ära kirjutada, aga enam ei saa. Liiga avalik on. Õnneks on mul veel mu must märkmikukene. Kui ma jaksan selleni küünitada ja sinna kirjutada.

Vari

2011-02-09T19:53:00.000+02:00

Olin vahepeal tudengivari. Ehk siis käisin vaatamas, mis huvitavat BFM-s toimub. Oli küll huvitav. Võib-olla mitte kõik nendest viiest loengust, kus olin, aga siiski tore. Hullult palju tuttavaid on mul ikka seal. Ja samas oli üks teine vari ka tore uus tutvus. Hämmastav, kuidas mõned kokkusaamised ja otsused võivad heade tutvusteni viia. Nagu ka tookord välisministeeriumi üldteadmiste testilgi.

Nüüd olen aga targem. Filmitootmise poolelt, aga ka stsenaariumi osas. Olen näinud ühe täispika Vene tummfilmi aastast 1930, samuti gängsterifilmi, kus mängisid Tom Hanks ja Jude Law. Natuke kuulsin ka kirikumuusika spetsiifilisest arengust.

Vahepeal oli aga Koolitants, kus mu armsad tantsijad kenasti hakkama said. Sain ka tantsuõpetaja eripreemia, mis oli väga suur üllatus. Pühapäeval läksin aga taas Tallinnasse ja kohtusin NME asjus Jassiga. Samuti trotsisin Kalamaja jäävälju. Esmaspäeval oli töö ja samas ka võitlus enese ja eelarvamustega minu osas. Vähemalt tundus, et need võisid olla. Muidu oli väga asjalik päev. Ja siis oli taas Tallinn ja BFM ja Birgitiga saime ka vahepealse aja tasa räägitud.

Kiirus on nii suur,

2011-02-02T18:07:00.000+02:00

et ise ka ei usu.

Olen tööl. Samas ei tunne end väga teisiti. Siiski pean ennast ikka ja jälle tõestama. Selles mõttes on raske seal töötada, kus töötan. Mind teatakse tudengina. Valge lehena oleks vast toredam kuhugi minna. Samas on tore näha, et mul on n-ö fänne. Nt Eha. Tema on alati nii rõõmus mind nähes. Olen oma rolliga harjunud. Olen taas akadeemias, aga tudengina ei tunne.

Liikumine teadmata suunal. :)

Küsimused

2011-01-30T21:44:00.000+02:00

Eks aeg-ajalt tulevad ikka mõned küsimused pähe. Mõnikord, kui loen kellegi postitusi, mõnikord lihtsalt ringi vaadates. Mõned siis (ja mõned on inglisekeelsed, kuna nii tulid nad esimesena mu juurde):
Where are my feelings?
Kus on mu energia, et sotsiaalne olla?
Millal ma kodu saan?
Kus, mis, kes, kas, miks, millal...

Ja nii edasi ja nii edasi. Paljud küsimused jäävad aga mu pähe ja sinna, kus nad tekivad.

Birgit on äge!

2011-01-28T16:54:00.000+02:00

(Mina ja Birgit oma võõrustaja Alexiga, küll ta on rõõmus)

Skännisin Birgiti käest jõulukingiks saadud ühekordse kaamera 15 toredat pilti (27-st :D) ning mõned on siingi näha. Kui pühapäeval Bettinale neid näitasin, sai ta ka toredalt nalja. Oh, Helsinki ja aastavahetus. Vahva.

(Võtame Bettina ja ta sõpradega aastavahetust vastu)

(Bettina, Bastien ja mina)

(Charliega)

(Birgit ja Bettina)

(Meie ekskursioon Helsinkis)

(Sest aled olid)

(Alex tegi meile lumememme...)

Kolmapäev

2011-01-19T22:46:00.001+02:00

Täna on kolmapäev, 19. jaanuar. Nagu täiesti tavaline päev. Tore on aga see, et käisin ühel intervjuul, kus teati NolensVolensi nime ja mu seost nendega, samuti suutsin Reval Cafes peaaegu tukkuda, samas Nukus oli tore kohtumine ja nägin Arnot ka, kes tuli "Libahundi" proovist, seejärel oli eriti nunnu Krahlis, kus nägin oma nunnusid näitlejaid ja sain nendega lobiseda ja kallistada. Maili ütles armsalt, et ma võiks jah Tallinnas elada. Siis ootasin Susit, aga enne seda suutsin närvi minna, lõpuks aga kui soovisin SEB panka minna ja Poola raha kontole panna, tuli välja, et ei saa seda teha, kuigi detsembris veel Pärnus sain. Lõpuks aga liikusin Solarisse, et Eesti Lugude esikale minna. Uhke värk. Sain lausa mitu kutset. Kui aga Solarises istusin, möödus minust taaskord Arno. Lõpuks aga selgus, et minu kaaslane ei saa tulla ja hopsti, oli mul kõrval Arno. Esikas oli nagu ikka. Vein ja tuntud inimesi ka. Mina teadsin ainult Anttit ja Anut, aga Arno teadis muidugi rohkemaid. Tuleb taaskord meelde, kui Liivi tänaval mobiilid välja võtsime ja püüdsime üksteist üle trumbata, kellel kelle number on. Tuntud inimesi oli tõesti mitmeid. Selliseid filmiinimesi. Filmid ise olid toredad. Neli dokkfilmi Eestist ja Eesti inimestest. Tallinn 2011 koor, viinamarja kasvatamisest, Jüri, tsirkus. Sain teada šokeerivaid asju, millest suvel välismaal olles ilma oli jäänud. Vau.

Aga Pärnu bussist jäin ka nõndaks maha.

"Mida sa Eestis teed?"

2011-01-18T14:16:00.000+02:00

Hüüatas Mari, kui mind Tallinna Vanalinnas ettevaatlikult liiklemas nägi. Tema hüüatus pani mind aga muhelema. Olin ju ainult nädala Poolas ära.

Ma ei tea aga, kuidas ja mis suunas asjad liiguvad. Põnev on ikkagi. Palju uut ja huvitavat. Samas loodan, et suudan asju veel hallata ja lõpuni viia. :)

Sest olen Poolas....

2011-01-12T23:24:00.000+02:00

Happy bday to Hannele!

2011-01-12T01:46:00.000+02:00

Wifi buffet naudingut

2011-01-09T14:01:00.000+02:00

Alustan kõigepealt sellest, et eile läks Seilajate treening toredalt ja oma esimesed üksinda veetud poolteist tundi sain hästi hakkama. Ja kui siis koolitus läbi sai, oli vaja aur välja lasta ja läksime kohvikusse. Ma polnud aga kuuma lattega kitsi ja tahtsin seda suures koguses jagada laua, mobiiliga, Kai teksade, põranda ja oma käega. Ja nii mu telefon lakkaski klahvilukku lahti võtmast. Olin juba paanikastaadiumist väljunud ja olukorraga leppinud, isegi vaatasin uusi telefon, aga siis....juhtus ime ja mu telefon harjus kofeiiniga. Hakkas pärast mõnetist paanilist suvaliste funktsioonide etteviskamist ka normaalselt tööle. Elagu tavalised mitte-puutetundlikud telefonid! :)

Hetkel naudime veel viimaseid minuteid wifi buffet' internetti Riia lennujaamas ja siis edasi Varssavisse ja siis loodetavasti kena sujuv üleminek lendamiselt rööbastele ja Wroclawi poole.

Peaksin medali saama

2011-01-07T17:05:00.000+02:00

Tänase päeva eest peaksin ma medali saama.

Miks?

Sest olen oma kohvrit vedanud lumest ja natuke vähemast lumest läbi, Ühest Tallinna kesklinna otsast teise. Mu seiklus algas bussijaamas, vahepeal Tallinna Ülikoolis, Kreutzwaldi tänaval, Kevade tänaval ja nüüd tagasi Kadrioru pool. See pole veel kõik! Pean veel jõudma Uue Maailma kvartalisse täna. Olen nüüdsest ka rohkem kursis Tallinna linnaliiklusega (ja et kui sa bussijuhi nähes jooksed kohvriga ukse juurde, siis ta ju paneb ikka selle nina ees kinni ja sõidab minema).

Aga samas oi, kui asjalik päev! Kui arvasin 10 min enne kohtumise algust Viru keskuses olles, et jään väga palju hiljaks, siis tegelikult jäin vaid 2 minutit! Medal!

_______________
Olen tugev kandidaat. Kannan kohvrit läbi lume nagu minisahka!

Hakkab looma

2011-01-04T22:40:00.001+02:00

Tore, et tantsud ka nüüd looma hakkasid. Kaks päeva veel aega harjutada, valmis saada, lihvida. Wippiduu!

Ja ma kogu aeg kinnitan igale poole, et mul on teadmised projektijuhtimisest ja koordineerimisest ja meeskonnatööst.

Kokkuvõte aastast 2010

2011-01-02T13:05:00.002+02:00

Võtame jällegi kokku eelneva aasta. Seekord siis aasta 2010. Postitusi kokku 140, aga näiteks 2009. aastal oli arvuks 159 ja 2008. aastal 156. See näitab vist, et ma ei viitsi, ei jaksa, ei ole aega blogi kirjutada...

Jaanuar
Eelneva aasta võtsime Birgitiga Varssavis vastu. Oli hull pidu Poola moodi. Reis ise oli tore ja Agatat oli ka vahva näha. Kohe Poolast tagasitulles (pärast pikka bussisõitu) läksin Viljandisse. Olid eksamid (teistel), Tuderi proov TTP jaoks, Jazzikooli lõpukontserdile jõudsin isegi ka. Mul oli isegi jaksu tantsuproove Pärnusse tegema minna. Vaikselt ajasin ka vist juba NolensVolensi plaadiasju, samas ka Kardo filmi. Oli ka toredat suhtlust EVSikatega (Raphaelle nt). Olin ka iluuisutamise EM Tallinnas, kus rakendasin end pressikonverentside juures vabatahtlikuna. Sain pisiku iluuisutamist jälgida.Samuti leidsin blogis sellise fakti, et kirjutasin aasta alguses palju Twitterisse. Üritasin ka Amicuse projektidesse saada, aga vist on ka natuke hea, et ma ei saanud. Nägin "Kuningas Leari". Üritasin ka Baltic Dramale oma ideed saata. Aga see läks vist postis kaduma, vähemalt nii me Birgitiga arvame. Alustasin taas ka filmide vaatamist (see tähendab, et jätkasin). Tsitaate Twitterist:" Mu ees on karp šokolaadikommidega. Nagu peletaks masendust. Siiski ei jäänud Birgit seda uskuma." Vaatasin ka Golden Globe'si jagamist öösel.

Veebruar
Nähud korraldusliku poole kriisist ehk mõtted, kas ma ikka sobin korraldajaks. Suhestusin ka oma sisemise lapsega ehk käisime Minnaga Viljandi liumägesid kaemas ja katsetamas. Talv oli ikka talvevõlumaa. Kardo tantsufilmi võtted. Organiseerisin ka Raphaelle EVSi töö juurde Urmase fotograafiast rääkima. See käik oli inspireeriv vast mõlemale meile. TTP oli taas organiseerimise poole peale, aga ka esineja poole pealt. Kuigi jah, olime seal kõige amatöörlikumad. Kirjutasin natuke ka artikleid. Võtsin osa Noore Kunsti projektist Mõni kommentaar ka Twitterist: Minu itaallane saabus", Jälgisin hoolega iluuisutamise MM-i. Algasid NolensVolensi salvestused. Sain vastuseid, et Amicusele ei saa. Kulka tähtaeg. Palju filmivaatamist, kuigi täitsa üllatav, et selle jaoks aega olen leidnud. Ka kolisin Minna/Annu poole, Sellest ka väike sissekanne, kus kõik elanud olen. Birgit tegi koolist pausi. "aga Rainer ütles, et me oleme Nolensiga tublid. ehk plaadimaterjal purgis." Üks tsitaat ühest filmist:"Struggle and strife come before success, even in dictionary."

Märts
Probleemid korterist väljakolimisega. Tänu tantsukriitiku konkursile sain "Coppelia" esietendusele. Võtsin Birgiti kaasa, saime end tähtsalt tunda punasel vaibal ja samas istusime peaaegu presidendi taga. NolensVolens sai etno uustulnuka auhinna. Kutsusime EVSkad külla, samas käisin Meeli, Merily ja Wouti juures Oscareid vaatamas. Eesti laulu võitja Malcolm Lincoln kõrvus, lahkusin UK poole, et inimesi külastada ja treeningul käia. Oli värskendav, innustav. Kevadest Eestisse tagasi jõudes oli ikka lörts. Mõni tsitaat: "Troon-Prestwick-Glasgow-Edinburgh-Glasgow-Troon today." Peaaegu oleksin Austriasse EVSle saanud, kuid mind hirmutati ära.

Aprill
NolensVolensi plaadiasjad on käigus, kontserdikorraldus pooleli, idee treeningust Prantsusmaal oli ka hea. Reisi hetkeks mõtles aga üks vulkaan pursata. Selle asemel sain rohkem korraldada ja samas ka natuke rahulikumalt võtta. Algas Jazzkaar, kus olin juba uues rollis - veebikirjutaja. Väga põnev! Elasin kaasa ka Krista trummiaksioonile. Aprillis sain EKA erasmuslastele Viljandit näidata. Väga toredad neiud olid. Ja kuigi Poola presidendiga juhtus õnnetus, paistis meil päike ja mina käisin Raphaelle ärasaatmispeol. Sain rohkemate EVSikatega tuttavaks. "Naljakas on otseselt mitte kuskil elada. Asjad on laiali, pea on laiali..." või "täna oli üks mõnusalt spontaanne päev. Kalle maailmaturnee, Krista, Reinu ja ilusa breikarpoisiga." Soov olla Eesti kultuurielu edendaja Euroopas ja maailmas.

Mai
Jazzkaar lõppeb, Birgit sõidab pitsamaale. Avishai Coheni unustamatu kontsert. Hakkaski pihta see NolensVolensi plaadikontserdi trall. Saime toreda intervjuu teha ka Terevisioonis ja kommentaari "Kui Valeri Kirss neid neidusid siin näeks..." Püüdsime Annuga ka Fringe'i projektile elu sisse lüüa, kuid kahjuks see jäi nii nagu jäi. Vabal ajal esitasin praktika aruande, lõputöö ja käisin Hispaanias noortevahetuse eelkohtumisel. Püüdsin ka small talki arendada. Natuke õnnestuski, mis on tore. Minu ja vanaisa fotoprojekt sai ka toetust. Soov endaga rahul olla. Orgunnisime Kairega meie kursuse mälestusteraamatut. Uus tuul sugulastega suhtlemises. Uskumatu, et leidsin ka ikkagi aega, et vabal ajal kuskil käia. eHk näiteks käisin Viljandis teatrite suvepäevade jalgpalli vaatamas. "Aeg või ajanappus on mu suurim vaenlane. Kui tunnen, et ta tuleb lähemale ja sunnib tagant, lähen väga närviliseks."

Juuni
TULP ja TREFF. Kuigi mais pakuti üht treeningut Portugalis, oli selleks ajaks mul muud plaanid. Ehk sain pildistama ja oli tore-tore. Kaitsesin ka lõputööd. Meie MTÜ esimesed toredad noortevahetuse partnerlused said jah vastuse. Chiara ja Melanie ärasaatmispidu. Taaskord toredad välismaalased. Võtsin osa ka tantsulaagrist, nagu ikka. Valmistusin lõpetamiseks - ärakolimine, kostüümileidmise vaev. Noortevahetus Hispaanias, kus sain hea grupijuhi kooli. Samuti valmistusin vaimselt ette Slovakkia grupijuhi APV-ks. Taaskord jaanid mujal. Kuu alguses osalesin ka inspireerival muusikaseminaril EMTA-s. Ja Poola EVSi mõtted. Natuke kurb ka kallist kursusest lahkuda, aga eks me jääme alati ühendusse. Desiree on ilus nimi. "Mida kuradit. Okei, tore et Eestit USA sarjades mainitakse, aga see Vene värk...oh jeerum, kõik pole meil vene keelt purssivad Olgad vms."

Juuli
Saabusin Hispaania noortevahetuselt ja läksin otse Slovakkia noortevahetuse eelkohtumisele. Lootsin, et Hispaaniast kuumem ikka kuskil pole, aga võta näpust - Eesti ja Slovakkia kuumasid küll. Tegelesin fotonäitusega, Sumeda suvelõpuga. Samas käisin ka Baltoscandalil, jõudsin ka onu maakoju, sain väikse kõrvapõletiku koos palaviku ja kõigega. Aruannetega jagelemine ja ärasaatmine. Folk 2010 koos NolensVolensi eduka kontserdiga. Juukselõikus - minu jaoks ikkagi suur asi. Poola ja Slovakkia noortevahetuse ajamine. Slovakkia noortevahetuse eelkohtumisel sain toredate inimestega tuttavaks ja samas käisin ka Austrias, Viinis ära. Poola EVS oli ka esialgu jah, aga siis ikkagi ei. "Pühapäevatriikimine. Ehk ema annab vaaremade teadmist edasi."

August
Kolm nädalat reisimist ja noortevahetusi oma suurepäraste gruppidega. Superinimesed, nii ja naa korraldused, aga vahvad paigad. Slovakkia ja Poola. Mõlemast on armsaid inimesi juurde tekkinud. Enda peas on aga juurde tekkinud segadust, mõtteid. Kas, kes, kus, mis, miks... Järjest rohkem endast kahju ja kahtlen. Pole tööd, kohta, EVSi... Samas on korraldust Sumeda suvelõpuga. Kandideerimisi. Korraldust fotonäitusega, mille avamine oli väga tore ja südamlik. KAH saigi 1-aastaseks. "Päev algas raadiointervjuuga, järgnes näituse ülespanek ning nüüd oli just kõne võimaliku ajakirjalooga. heh."

September
Viljandist ei suuda kuidagi lahti lasta. Aitasin Poola Kiloffi ja Sleepwalkersit kokku aidata. Pildistasin Top7 castingut, lasin end Marie Claire'i jaoks pildistada. Sütevaka suur sünnipäev ja kokkutulek, kus sai toredaid näha. Püüdsin tegeleda ka StereoSpectrumiga. Samas leidsin enda jaoks NisiMasa. Harisin end meedia ja juhtimiskonverentsidel. Alustasime Viljandi PÖFFiga. Jeee, istanbul express ja inspireerivad ägedad inimesed. Osalemine Future Global Leadersil ja uued tutvused Soome pinnalt. Fotonäituse edasine korraldus . Üllatuskäik Võrru. Aiesec. Mõne küsimuse vältimine, nagu nt "Kuidas sul läheb?" ja "Mida sa teed?" Rongisõidu luuletus Leelo Tunglalt, mis mulle väga mõjus. Mõtted "Mr Nobody" radadel. "Sorry, aga mulle meeldib, et Ryanair Tallinnasse tuleb. Tean, tean...loodusele paha, paha."

Oktoober
Algas Tantsulaagriga, millelt läksin Minna sünnipäeva pidama Viljandisse. Fotonäitus Viljandisse. Ettevõtlusnädal ehk käisin Pärnus ja Tartus koolitustel, konverentsidel end harimas ja näitamas. Püüdlused Aiesecis aktiivne olla ja nende konverentsist osa võtta, kui vahele tuli kõne Kadi poolt, kes kutsus Laulukarussellile pildistama. Uued MTÜ partnerpakkumised. Sailorsi projekt Tallinnas ja uued toredad, armsad tuttavad Euroopas ja Aafrikas. Saar. Perfektsed tööpakkumised, kuid eitavad vastused. Rebastepidu Viljandis. Eesti Kultuurikorraldajate Seltsi sünd. Uus aktiivsuse mahalaadimise koht - TEDx korralduskoosolekud. FGL projekti kohtumine Helsinkis ja taaskohtumine Bettina, Bastieniga!!! "ja mõnikord tahaks lihtsalt lapse kombel jonnida ja keelt näidata. böööööö...ja siis on kik hästi."

November
Janne vabatantsu juubeliprojekt on hoos. Ehk taotlused käigus. Birgit saabus pitsamaalt. Taaskord juuksurisse. Veel lühemad juuksed! Saar, TEDx, näitus Kurtnasse ja seda kõik ühel ajal. Poola koolitajate koolitus esimene osa ehk kohtumine juba tuttavatega ja uute toredustega. Kaiga on tore reisida. FGL Eestis. Korraldused MTÜ vallas. Fotokuu projektijuhi intervjuu, without any success unfortunately. "idioodid". Step by Stepi blogi korraldus. People next door tekstide toimetamine. Unustamatu treening iirimaal ja inspireerivad inimesed. Samas oli keskel ka masendavaid vastuseid. PÖFFi aktiivne korraldus. Mini roadtrio Birgiti ja Mailiga Viljandisse (kahe välismaa vahel). Samas oli fotonäitus ka iirimaal üleval. Samas on ootused, lootused, unistused. "Ego. Finding ego. Being ego"

Detsember
Tagasitulek, kultuurišokk ja PÖFF. Ja välisministeeriumisse püüdlemine, mis küll ei õnnestunud, kui vähemalt sain ühe uue tuttava juurde. EFA lõunatamine. Sünnipäevaüllatused. Kuna vahepeal saabus päris-päris talv ja ka natuke talvepaanikat, siis see tähendas meile ohtralt lumeingleid. Aieseci täisliikme intervjuu. Mõtted NisiMasa, NolensVolensi ja Horvaatiaga, MTÜ aastaaruandega, töödega, Viljandi PÖFFi korraldus. Fotonäitus Tartusse. Mõnusad päevad Tartus. Aieseci haridusprojekti korraldus ja Sütevakaga suhtlemine. Tore on taas oma kooliga seotud olla. Loodetavasti läheb kõik hästi. Võimalus Seilajate projektis olla. Üllatuskülaline lstem Ungarist/Türgist, kes küll rohkem vast külmetas siin. Mitmed istumised Janne juures. Helsinki aastavahetuse korraldus ehk Aleksi hulluksajamine ja taaskohtumine Bettina, Bastieni ja Hannaleenaga. "Miks üldse nii avalik olla" ehk mu Twitteri sissekanded on paarikümne asemel kuus muutunud 1-2 sissekandeks. Ja siiski on palju mõtteid oma tulevikuga seoses. Mis, kus, kuidas....

Reisikokkuvõtted:
2010.aastal olin Eestimaa pinnalt ära umbes 65 päeva, külastasin 7 riiki, tegin 24 lendu (vabandust!). Üleüldiselt käisin ära 11 korda (vahepeal riigid kattusid). Vähemalt nii sain mina oma arvutuste järgi.

Eelmine aasta Varssavis, sel aastal Helsinkis...

2010-12-29T21:17:00.000+02:00

Sellel aastal vallutame Birgitiga Helsinki. Ehk siis aastavahetus tuleb Soomes. Nii me siis võtamegi järjest riike ette ja vallutame maailma. Jätame maha väsitatud kohalikud ja südamevalus noormehed.

Ja nii see uus aasta saabubki. Eks ikka suurelt ja uhkelt! :)

Ja Harlet lähebki Uus-Meremaale ja ma ei saagi teda nüüd enne äraminekut kallistada!!!

My late Christmas and holiday wishes...

2010-12-26T14:00:00.000+02:00

Kuna ma tahan filmindusega rohkem kokku puutuda, siis on ka selleaastased pühadesoovid videoga seotud.

Taas Tallinn, taas Pärnu

2010-12-20T11:50:00.000+02:00

Mõtteid on mul palju, aga jagada tahan hetkel üht (sest mu laud on reserveeritud ja mul on mõni minut veel aega siin istuda): mulle meeldiks koordineerija olla. Mulle meeldib meeskonda motiveerida ja tööd koordineerida. Ma arvan, et ma olen selles hea ka.

Muidu tulin hommikul rongiga ja tahaks pikemalt sealsetest noortest kirjutada.

Ärajätmised, mahajätmised, ülevõtmised

2010-12-18T02:15:00.000+02:00

Tallinnas-käik oli üks suur läbikukkumine. Jah, oli tore neljapäeval üht projekti arutada, kuid reedel oli ainult ärajätmised, mis minu jaoks tähendasid ootust, tühja sõitu. Muidugi oli vahva reedel Marielli ja Birgitiga kohtuda ja Krahlis ka näitlejaid näha, kuid üleüldiselt oleks näiteks soovinud FGL asju ajada (ja transpordiraha tagasi saada) ja NME asju üle rääkida.

Ma nüüd ei kujuta ette, mis logistika ma paika peaks panema, et esmaspäeval Türgi sõbrannale Tallinna vastu minnes ennast lolliks ei maksaks. Tahaks ju Helsinkisse ka aastavahetuseks jõuda.

Tallinn näitas oma teist külge.

Õppida...

2010-12-16T22:50:00.001+02:00

Ma tunnen, et on nii palju ahvatlusi ja võimalusi, kuid hetkel tunnen ka kätes, turjas jne väsimust, mis ei lase mul katsetada. Aeg, aeg, aeg.... Mul on aega ringi joosta ja asjatada ja mõelda, kuid vahepeal pole aega puhata. Ja üleüldse - mis ajast muutuvad "oma asjad" "mitte oma asjadeks", sest ma ei saa ju väita, et mul pole aega oma asjadega tegeleda, sest tundub, et enamjaolt on ikka oma asju teha küll. Kõik, mis ma teen, peaks olema enda asi.

Tahaks filmi teha. Tahaks filmi tegema õppida.

Ja siis on tunne, et peaks olema peategelane filmist "Mr Nobody", et mitte ühe või teise võimaluse kasuks otsustada, vaid eladagi kõiki oma võimalusi, kõiki oma elusid.

Välismaal õppimisest

2010-12-15T20:59:00.001+02:00

Taaskord sobran välismaal õppimise kohta. Väga tahaks, kuid ainuke takistus tundub olevat rahaline pool. Ma ei saa ka midagi parata, et see mu kuklas vasardab.

Mis päriselus toimub?

2010-12-14T01:14:00.001+02:00

Mulle meeldib mu mullikene, sest pärismaailm ja päriselt ümberringi minuga toimuv ei meeldi. Sellepärast mulle meeldib mu mull, kus ajan asju oma fotonäitusega, Nisi Masaga, tulevaste hariduslik-kultuuri- ja tolerantsusprojektidega, NolensVolensiga, reisimisega, treeningutega, magistrimõtetega, Eesti Kultuurikorraldajate Seltsiga.

Rõõm!

2010-12-10T01:43:00.000+02:00

Ja see aitab nördimuse vastu!

Nördimust ka natuke

2010-12-10T00:51:00.000+02:00

Esiteks on nördimus, et teed ja oled teiste jaoks. Ja ikkagi on tunne, et asi on tühja läinud. Täpsemalt siis korraldamisest. Saan aru, et pole raha, võib-olla pole ka aeg parim. Aga enam-vähem tuuakse sündmused koju kätte ära ja ikka ei leidu inimesi, kes oma mugavusest ja laiskusest viitsivad ja tahavad üle astuda.

Ja samas on ka nördimus isiklik-erialasest valdkonnast väljaspool.

Sünnipäevaüllatused

2010-12-06T15:14:00.000+02:00

http://www.youtube.com/watch?v=nOIrSM_kReA

Lingi all on tore üllatus tänaseks päevaks :) Pärast mitmekordset vaatamist näen oma silmadest igasugust kavalust, riukalikkust, tarkust :D

Tagasi

2010-12-01T10:39:00.000+02:00

Käisin vahepeal ühel treeningul/koolitusel iirimaal. Ja see on samasugune koht nagu UK ja Šotimaa, mis mind väga tõmbab. Ei teagi, mis värk sellega on.

Tagasi olla on aga ekstra raske, sest treening oli lühike ja nii mõnigi asi jäi lahtiseks ja nüüd on segadus suurem. Tunne on nagu siis, kui Edinburgh'st esimest korda lahkuma pidin. Aga seekord on isegi reaalsem.

Kurb on ka see, et kuna vahetult enne äraminekut sain ühe negatiivse vastuse, tundus treeningul olles, et ega mind Eestis midagi ei ootagi. No tegelikult asjatada on küll, kuid....jah, natuke nagu tõmbab mujale ka.

Peaaegu olekski juhtunud, et me oleksime lennujaama hiljaks jäänud. Pidime kell 6 takso peale minema, kuid ärkasime mõnusas puntras 6.10 ja kohvrid olid pakkimata, inimestega rääkimata. Hommik oli sürreaalne ja liiga kiire. Tõstatas küsimusi ja vastused jooksid eest ära. Tegudest midagi välja lugeda ei julge.

Ja nii jõudsingi armsasse Eestisse, kus pidin torisevat ja tusatsevat bussijuhti anuma, et ta mind minuti ootaks, et saaksin raha välja võtta, et viimase bussi peale jõuda. Jõudsin selgusele, et mulle absoluutselt ei meeldi, kuidas eestlased üksteisesse suhtuvad. Miks ma siis siin pean olema...

Aga nüüd siis asju tegema.

iirimaa võttis hästi vastu.

Ütleme kõik koos: ei

2010-11-23T11:45:00.001+02:00

Olen ju ilus ja tubli ja paberitega ja kui keegi pulga viskab, toon ka tagasi. Ei hammusta, liputan saba ja rõõmustan, kui keegi minuga tegeleb.

Ja miks ometi keegi mind ei taha.

"Kahju. Aga järelikult on saatusel sinuga omad plaanid, " ütles ema. Saatuse plaan on mind närvi ja paanikasse ajada enne, kui püsiva sissetuleku ja tervisekindlustuse saan?

Ma loodan

2010-11-19T22:02:00.000+02:00

et mul tekiks võimalus meisterdamiseks, oma ajaks, oma kodu sisustamiseks. Et mul oleks võimalus omi asju ajada oma kaameraga (et see võimaldaks pilte teha) ja et mul on ka põhjust väikest videoasja arendada.

Kui natuke asju südamelt ära kirjutada, ehk siis midagi juhtub ka :)

Samm-sammult

2010-11-17T21:06:00.005+02:00

Olin vahepeal Poolas treeningul. Tegelikult on see pikaajaline treening mitteformaalsusest ja kuidas me ise noortevahetusi läbi saame viia. Pikaajalisus tähendab seda, et näen neid suurepäraseid inimesi veel kaks korda. Oma tegemistest on meil aga blogi ja kodukas ja muid toredusi. Selle võimaluse eest tänan aga Eesti Erinoorsootöö Ühingut noOR.

http://public.fotki.com/merca86/kultuur/step-by-step-first-/

http://picasaweb.google.com/100796841963568152978

Road-trip

2010-11-17T14:52:00.001+02:00

Kuna me Birgitiga oleme väga armsad ja veenvad kuradikesed, siis lõppkokkuvõttes tegime Maili ja tema autoga road-tripi Viljandisse. Väga armas oli. Laulsime küll vähem, kuid seda enam ahhetasime, kui kaunis Eestimaa on.

Kurtnast sain kenasti fotonäituse maha võetud ning sealt edasi tegime peatuse Statoilis, kus parkimise järgi oleksime saanud küll 30 minutit olla, kuid alustasime sõitu siiski varem. Rapla oli ikka nunnu ja meie aeg oli täpselt õige, et Mari raamatukokku viia. Maili perekonnaga saime toreda jõululiku lõunasnäki.

Tee Viljandisse pidi algama umbes 10 minutit varem, kuid õnneks väga hiljaks ei jäänudki. See-eest loodus pakkus meile kauneid pilvi, natuke vihma, päikeseloojangut, varje, vikerkaari (puude ees ja selja taga). Kõik oli täpselt nii, nagu olema pidi.

Ja eks Viljandi oli ka igaühe meie jaoks oma tähendusega. Saime ju üheskoos Stellat ja Lolat näha. Mina aga viljandi PÖFFi sehkendada ning õhtul ka filme vaadata ning Tegelaste Toas jämmijaid üllatada (olgu, Maili oli suurem tõmbenumber).

Road-movie'd on kohtumistele ja juhtumistele üles ehitatud ja nii oligi.

2010-11-17T14:47:00.002+02:00

Facebook soovitab mu sõbraks järjest rohkem ja rohkem Eesti avaliku elu tegelasi. Väga huvitav...

Out of office

2010-11-05T20:29:00.000+02:00

Ehk 6.-13. november olen taas Poolamaal. Eriti vahva on see, et samal treeningute treeneril on ka Ana ja Kasia (Sailorsi treeningult) ning saan kokku Tadzio ja Magdaga. :) Kui väike maailm ikka on...

Et mu tulevased tööandjad ei mõtleks, et passin niisama...

2010-11-05T20:20:00.001+02:00

Siin on mõned pildid Sailors on the Citizenship treeningust Tallinnas. Tegemist oli kodakondsuse teemalise rahvusvahelise treeninguga. Heh, kuigi piltidelt see otseselt ei selgu. :)

http://sailorstraining.blogspot.com/

Kas ma elan maailma ühes õnnelikumas riigis?

2010-11-01T14:20:00.000+02:00

Vastus on ei.

Sest mingisuguse uuringu järg on maailma õnnelikumad riigid Taani, Soome, Norra, Rootsi ja Holland. Äkki peaks sinnapoole liikuma? Tegelikult on niikuinii mõtted magistri juures ja eks olen piilunud ka Taani ja Hollandi poole. Nüüd on justkui rohkem mõtet.

Hea teada, et USA pole top 5 seas :)

Hellinn

2010-11-01T13:55:00.000+02:00

Ehk Helsinki versus Tallinn.

Helsinkis olen käinud korduvalt. Enamjaolt ikkagi šoppamas. Nüüd oli aga võimalus Future Global Leadersi projektiga seoses näha natuke rohkemat. Ega linna peal palju ringi ei käinud, kuid teist elu nägi ikkagi. Võib-olla kõige rohkem olen Helsinki elu näinud praeguse "reisi" võrdluses siis, kui Annuga ükskord kaheks päevaks Helsinkisse tulime. Kahju, et ma hullult seda ei mäleta (no käisime mere ääres, surnuaias, muuseumis - või oli see mingi muu tripp :D, Linnanmäkis). Annu, on sul pilte? Nüüdsel reisikesel plaanisin õhtul kokku saada mõne mu rahvusvahelise sõbraga - Hannaleena, Bettina ja Bastieniga. Kahjuks Hannaleenaga me sel korral ei kohtunud, kuid B ja B õhtu oli ülimalt vahva. Esiteks pidin üksi ja kaardi abil üles leidma õige koha, millega sain edukalt hakkama. Teiseks läksime välja uude kohta, kus oli ka tore. Sain tuttavaks Bettina sõbrannadega ja Hispaania EVS Carlosega. Muidugi oli õhtu tipp Bettina ja Bastien. :) Ja avastus, et Eesti on ikka liiga väike - Bettina käis Rumeenias EVS-i tegemas (kohtus Kadiga nt) ning seal oli Eesti noormees, kelle ema oli mu õppejõud. Viimane info tuli reedel välja. Nii et Soomes oli mul ütlemata tore. Nüüd tean nt kust saab 3,5 euroga õlut. See on Helsinki kohta VÄGA odav.

Tallinn oli aga mu jaoks väsitav, sest olin ise väsinud. Krahli peo algus oli... noh, masendav. Sain aru, et Tallinna pidudega pole ma harjunud ja mul polnud seltskonda ja peotuju asemel tuli masendus peale. Hiljem see küll paranes, kuid üleüldist tollel momendil olnud tuju ja olekut ei parandanud. Siiski tunnen, et hetkel on Tallinn ainuke koht, kus töötaksin. Samas ei taha ma kas ülejäänud uksi sulgeda. Tuleb see, mis tuleb. Järgmine kord on toredam, parem ja luban, et olen rohkem möllunaine ka. :)

Meid on vaja

2010-10-26T17:07:00.002+03:00

Tänases Päevalehes oli artikkel kultuurikorraldajatest. Teema on siis selles, et meid on vaja. Meid, kultuurikorraldajaid. Seda on muidugi rõõm kuulda, kuid ma ei tunneta seda väga tugevalt. Mulle meeldib paljusid asju teha ja kõiki aidata, kui asi huvitav on, kuid kaua ma jaksan tasuta? Mitte, et ma nüüd tahan kõike raha pärast teha, kuid elada on vaja. Ma kogu aeg teen ja olen. Tasuta.

Aga kultuurikorraldajatest. Jah, meid on vaja. Korraldama ja võib-olla on meid isegi rohkem vaja, et kunstnikke ja muid tegelinskeid vahendada. Mina aga ei tunne, et ma seda superhästi oskan. Pole seda ärinduse kogemust. Ma ei oska kunstist äri teha. Võiks ja peaks muidugi oskama.

Pealkiri "Sul on miljoni dollari idee....Nemad aitavad selle rahaks teha" on muidugi selline, mis paneb meile suure koorma. Ja nüüd tulebki muusik, näitleja, kunstnik jne jne oma ideega ja me teeme selle rahaks? Ega see ei käi ka kohe niimoodi, et homme kannan esimesed 10 000 üle. Ei. Praeguses olukorras on see veelgi raskem. Kogu see idee rahaks tegemine, kunsti müümine. Loodan, et artikli mõjul oskavad nüüd loomeinimesed meie poole pöörduda, kuid ei arva, et me võlurid oleme ning taskust jänese kõrvalt rahapataka välja võtame. Aga võib-olla oleme me ka olulised, et saaksime ratsionaalsust ideede puhul välja näidata.

Siiski on südantsoojendav, et meie peale keegi tulnud on. Meid on vaja! Nüüd on see Eesti Kultuurikorraldajate Selts hea nüke, eks :)

Ja kui ma nüüd kuhugi isiklikult ka välja jõuaks...

2010-10-21T19:13:00.001+03:00

Sailing on the sea of life....

Something...

2010-10-17T00:28:00.001+03:00

Järjekordselt osalen projektis, mille käigus on hoolega ka uuendatud blog:
http://sailorstraining.blogspot.com/

Ettevõtlik mina.

2010-10-12T01:07:00.000+03:00

Eelneval nädalal oli ettevõtlusnädal. Igal pool üle Eesti. Nii osalesin ka mina seminaridel, et end muudkui harida ja harida. Pärnus käisin vaatamas, mida ettevõtlikud naised räägivad (ja oli väga huvitav, kahju ainult, et mul ka visiitkaarti polnud). Seejärel oli järgneval päeval nunnus Maarja-Magdaleena gildis seminar loometegevuse rikkusest ja selle utoopiast (või siis mitte). Seal jõudsin masendavale selgusele, et meie kui kultuurikorraldajate olemasolust ei tea loomeinimesed küll midagi. Mnjaaaah, aga sealt tekkis juba järgmine mõte. :)

Tartus käisin kuulamas juttu brändindusest. Enne seda avastasin uue toreda koha. Aitäh Merkale, kellega lõunatasin. Õhtu oli aga igati vahva veinikas Merka ja Liinaga. Hea jutt, uued sarjad ja muusika. Reedel sain veel ära käia loovustehnikate töötoas (kus väga suurt üllatust nagu polnudki...). Suurim üllatus oli aga bussipeatuses istuv Anni. Jõlkusin siis tema ja ta sõbranna sabas. Paistab, et ka Tartus on üllatusi.

Ja kui üllatustest rääkida... Muidugi on vahva Tartu bussi peal välja mõelda plaan, mis muudab kasutuks madratsi ja magamiskoti, mida siis Pärnu-Tartu-Tallinn-Keila-Pärnu marsruudil kaasas vedasin. Tallinnasse viis 3,5 tunnine rong ning eesmärgiga mind üleküllastada toredatest laululastest, uutest (tähtsatest) inimestest (ja kontaktidest?). Virvar, laulukarussell! Oli palju nunnut, mille eest pean tänama Kadit. Õhtul pakkus ema välja, et sõidan kohe Keilasse, kuid otsustasin mugavuse kasuks. Ehk siis veeta öö toredate Laura ja Nele juures. Hommikul oli värskena parem üllatuda elektriraudteest ja uutest raudteejaamadest. Pühapäevahommik perekonnaga oli midagi toredat.

Aiesec Pärnu ees on nüüd natuke piinlik, kuid ma loodan, et mind selle eest selja taga risti ei löödud, et ma Starteril osaleda ei saanud. Money called.

Sest et on esmaspäev

2010-10-04T23:49:00.002+03:00

Täna oli tore päev. Esiteks sain Viljandis näituse üles. Andsin lühikese intervjuugi. Naljakas, et Viljandis olen igasuguste asutuste ja organisatsioonidega lähemalt seotud kui Pärnus. Seejärel kohtusin igasuguste toredate inimestega (nt Ehaga) ja Pärnu bussi peale jõudsin ka kenasti. Seal oli tore bussijuht, kes tegi nalja, mida ma kohe üldse ei mõistnud (a la, et oled ikka alla 26? Või et - ma sain kiiremini raha tagasi antud. Ehk kui ma 5 krooni ei saanud kohe rahakotist välja, kuid ta sai juba 2x10 krooni). Pärnus kohtusin TK-s Sassiga ning oli vahva lõunatamine. Aieseci koosolek oli väga täpse algusega (kuhu jäin täpselt 3 minutit hiljaks) ning oli tore.

Eile oli ka armas Minna sünnipäeva pidada.

Ja kuna on ettevõtluse nädal, siis on ka mul iga päev väike seminar. Nädal kulmineerub Aieseci sügiskoolitusega. Loodetavasti on tore siis.

Ja Aida kodukal on eriti armas tekst näitusest: http://www.folk.ee/et/Uudised/330/fotonaitus-tahtsustab-polvkondade-sidet

Ning Marie Claire on ka nüüd väljas: http://www.marieclaire.ee/uued/noppeid-oktoobrinumbrist/

Veetlev ja köitev naeratus

2010-10-03T15:36:00.000+03:00

http://www.youtube.com/watch?v=rkF0co3x_JA&feature=player_embedded

Naeratus ja naer on lihtsalt nakatavad. Ja seetõttu on naeratus ka oluline. Nagu ka ülalolevas videos. Laulja naeratus on lihsalt niivõrd armas ja köitev. Armu või ära.

Midagi ootamatut

2010-09-30T23:55:00.000+03:00

Lihtsalt üks uitmõte. Oleks midagi ootamatut, kui lähen nt kauemaks ajaks välismaale (nt EVS) ja siis abielluksin seal. See oleks huvitav asi nii mulle kui mu lähedastele Eestis. Veel šokeerivam oleks minna lühikeseks ajaks ja siis naasta Eestisse, sõrmus sõrmes ja mees käe otsas. :D

Aga ühest ootamatusest päriselust:

Helistas Garrett teisipäeval. Küsis, kas saan ja soovin nende etendust pildistada. Ehk siis järgmisel päeval Võrru sõita. Tegingi seda. Kolmapäev oli üsnagi spontaanne Pärnu-Tartu-Võru-Tartu-Viljandi päev. Sain kokku Merkaga, Riinaga, Garrettiga, Minna ja Annuga. Kohtusin ka mõne uue kultuuritegelasega. Tore.

Neljapäeval jõudsin taas Pärnusse. Kohtumine uute toredate Aiesec Pärnu inimestega. Ehk siis uus koht, kus aktiivne olla mu jaoks. :)

Küsimus

2010-09-30T23:16:00.002+03:00

Aga mis siis saab, kui Poola EVS-le tuleb jah? Kas ma veel tahan?

Enda arendamisest

2010-09-26T22:16:00.001+03:00

Kirjutasin MTÜ kodukale natuke vahepealsetest asjalikest tegemistest. Saate ka siis teada, mis tegin. :)

istanbul express

2010-09-23T23:37:00.001+03:00

Kõigile projektiosalistele ohtralt armastust! :)

Muudkui aga täiendan

2010-09-19T23:35:00.002+03:00

Nonoh, eks ikka viimasel ajal satun tihti Tallinna. Eelmisel nädalal siis neljapäeval meediakonverents ja reedel noorte juhtimiskonverents. Mõlemad head, inspireerivad ja kasulikud. Kahjuks ei suutnud aga pikalt inimestega tutvuda. Vast peaks kohvipausid pikemad olema.

Nüüd homme aga Nisi Masa projektile "istanbul express", mis on Tallinnas. Õigel ajal juhtusin ühendust võtma ja nii see läks. Tunne on, et see saab väga kasulik olema. :) Reede-laupäev on aga Future Global Leaders projekt. Taaskord uus ja põnev ning tekitab natuke hirmu ja ootusärevust. Mõlemad head adrenaliinitekitajad.

Vot, vot. Ja septembri lõpus on ka mõned teatripiletid Endlasse. Mulle meeldib. Täna sain ka treeningprogrammi tarbeks lennupiletid broneeritud. Täiendan aga hoolega oma CV-d, nagu Vilja ütles. Oooo.. ja Marie Claire peaks ka varsti ilmuma.

"Cougar Town" on hea.

Müstika

2010-09-18T17:17:00.003+03:00

Mõista, mõista, mis see on?`

Neljast erinevast ilmakaarest inimjärjekorrad Tallinna Jaani kiriku ukseni.

Vastus: Kohe algav Arvo Pärdi "Tabula rasa" kontsert.

Kaks päeva ära.

2010-09-15T21:11:00.003+03:00

Mõnikord on lihtsalt tunne, et mõned otsused on valesti tehtud. Aga ei saa ka n-ö otsustamata jätta. Mitte nii nagu filmis "Mr Nobody". Ei saa elada mitut elu kõigi võimalustega ja siis vaadata, kuidas miski kujuneb. Ja kui ongi valed otsused, siis õpime. Või kui raske on...siis ka õpime. Aga kogu aeg ei taha ka vigadest õppida.

Muidu homme Tallinn ja kaks konverentsi. Naljakas reisinärv on sees. Heh. Lihtsalt uued asjad, üksi minek ja olek. Loodan, et vihm ei sega.

Mu vend tahab onuks saada...

2010-09-14T20:11:00.003+03:00

Ja ema nägi unes, et olen rase...Samas ütles, et ta ei tea, kes isa oli. Aga et lõpuks oli unenäos selle välja mõelnud vms. Aga kõhtu polevat mul ees olnud.

Rase - rõõmsaid uudiseid. Rasedaga rääkimine - hädast päästmist.

Jagatud mure...

2010-09-14T10:27:00.002+03:00

...on pool muret. Ja nii ma jagan. Tegelikult tundub mulle, et ma lihtsalt kurdan ja vingun ja inimestel on juba villand. Võib-olla ei peaks ikka ja jälle seda sama ühte ringi kurtma, kuid muud moodi ei saa ma oma mõtteid ja tundeid väljendada.

Mure on. Aga nüüd on juba tunne, et kedagi ei huvita ka.

Ärge siis küsige, kuidas mul läheb.

Hammas verel

2010-09-08T23:17:00.002+03:00

Viimasel ajal olen muusikat avastanud. Aga tunne on, justkui olen vampiir või muu vereimeja ning saan veremaitse suhu. Leian ühe artisti ja ühe loo ning siis tahan veel ja veel. Pea läheb mõtteid ja muusikat täis. Lõpuks ei jaksa üldse olla, vaid mõnulen oma avastuste sees. Avastused minu jaoks. Biitmuusika, electro, prantsuse ja islandi veidrikud...

Sama on ka filmidega. Mulle meeldib, kui inimesed midagi soovitavad, kirjutan üles, võib-olla mõned saan ka kätte, kuid lõpuks on aega liiga vähe, et midagi vaadata jõuaks.

Aga siiski - soovitage!

Ja nüüd on õppimisjanu.

...

2010-09-07T21:47:00.002+03:00

Nagu justkui igav on....või mitte. Kogu aeg tahaks tänasel õhtul mõtteid kajastada. Kas või, et räimerullid olid nii head ja ma tundsin maitset. Nohu tõttu on seegi üllatav. Ju siis olid ühed äädikased räimed.

Olen ümbritsetud selliste suurte inimestega. Andekad näitlejad, muusikud, lavastajad, korraldajad, kunstnikud. On rõõm. Aga rõõmu kõrval ka kohe kurbus. Kurbus enda üle. et kas olen midagi teinud. Samas tundsin just hiljuti suurt liikumist. Nüüd hetkel on ka see nukrus, et ma ei suuda end oma tegevustega üleval pidada. Sõltuvus on. Mina sõltun teistest.

On hea, on halb. Ja kui keegi küsib, ei viitsi muud vastata, kui et hästi on.

Soovin ka Nende ridades olla.

Sõitsin kord rongiga...

2010-09-06T17:08:00.002+03:00

Rongi akna pealt leidsin aga luuletuse:

Põleda rõõmust ja harjuda korraga -

kuidas küll suudaksin mõlemat korraga?

Teada, et laheneb kõik iseenesest,

ometi viimseni anda kõik enesest,

väsida õnnest ja õppida vaevust,

kaebusekübemeid noppida raevust,

leppida tõrkuvalt, pageda leplikult,

teades, et miski ei püsigi lõplikult.

Pettumust peita ja solvumist salata,

kukkumast tõusta ja uuesti alata.

Kosuda äkki ja kiirelt eimillestki -

pilgust ja sõnast ja müüdavast lillestki -

kõik on nii kirju ja kõik tuleb korraga,

kuidas siis harjuda argise korraga!

Leelo Tungal

Harjumatu tähelepanu

2010-09-02T15:05:00.002+03:00

Ja nii palju on küsimusi "kuidas sul läheb?", aga mida ma siis vastan? Vastused korduvad, ammendavad end ja ei jaksa vastata enam.

Üldiselt on hea, aga kui mõtlema hakata, on kurb ja nukker ka. Kogu aeg on tegevust, kuid samas on tunne, et Eesti kultuur tahab ära kasutada, kuid otseselt palgalist tööd ka ei anna. Säh sulle kõrgharidust siis.

Ja samas on hetki, kus avastan enda ümber toredaid inimesi ning mulle meeldib suhelda ja olla ja reisida ja korraldada ja nõustada.

Ja harjumatu tähelepanu on ka.

Kui vaid kannatust oleks...

2010-08-24T23:29:00.001+03:00

...sest siis katsetaks meeleldi seda, et olen kuskil vaikselt ja ootan, millal keegi igatsema hakkab.

Aga vist juba igatsetakse?

And lovely time in Poland

2010-08-23T00:54:00.003+03:00