Oh!

Ma lohutan end sellega, et täna saab see põhimõtteliselt läbi ja et homme on üks päev vaheldust ja ärasaamist! Helsinki!

_____

Üks taotlus saadetud, kaks projekti veel saata.

Ei, ei, ei...

Praegu pole küll aeg hakata kahetsema.

Kahetsema seda, et ma pole õpingute ajal välismaale läinud Erasmusega. Või et ma pole vaba aastat võtnud, et EVS'i teha. Aga miskipärast tulevad need mõtted ja ma ei saa midagi parata.

Kuskilt on puudujäägid. Õnneks saan nüüd teiste EVS'ikatega suhelda, aga siiski on üks kriipiv ja karjuv igatsus seikluse ja muu järele. Enne polnud seda julgust, aga oi, kuidas selle sama aastaga on juurde tulnud nälga välismaa järele. Aitäh, Eveli, et mind UK-sse viisid.

Täna sain ühe asja endas selgeks ning see tõi rahulolu. Kuigi olen täna eriti asjalik olnud ja peas asju klaarinud, on siiski mõned asjaolud, mis mind õnnetuks teevad. Ja see on Maslow püramiidi keskmine osa. Pean end tasakaalustama, et õnnelik olla.

Mul on Tasakaalustajat vaja.

"Sellest jääd sa ilma..."*

Mehi suudlemas näha pole just tavapärane vaatepilt. Korduvalt suudlemas... Veel harvem. Ja veel millised mehed! Ohooo...

Tänane õhtu kujunes taaskord lahedaks: tantsuetendus, esietenduse shampus, Kuld (vestlus), drumlab (vestlused), Kuld (vestlus), pidu (palju purjus näitlejaid, ja nende tegutsemised).

* tsitaat mulle ühelt noormehelt, kes pärast öeldut teist noormeest suudles. Hmmm...

purikas

Hea on terve olla. Vähemalt ma arvan, et olen terve.

Eile oli tegus päev. Mingi hetk jooksin kooli ja siis olin seal ja sain end inimestele näidata. Käisin korvpalli vaatamas, Piili kutsus oma filmimist pildistama (ei kurda - mehed ülikondades...mmmm...), jooksin tantsuetendusele (Silver Sepa "Tantsumasin" - väga hea, soovitan!), sain Raphaelle ja Leventega kokku ning läksime Kulda, kus oli kohe-kohe lavale astumas Bullfrog Brown. Kahjuks mu enda fotoka aku oli poole Silveri etenduse ajal tühjaks saanud, seega ma pilti teha ei saanud. Siiski oli mõnus ja EVS'katele meeldis ka. :) Edasi kondasime Drumlabis, kus suure tõenäosusega olin ka vahepeal kaadris.

Üleval olin neljani. Ma ei teagi, miks... Unerežiim hakkab väärastuma jälle.

Kuum olen

Kõik algas kuskil minevikus. Aga neljapäeval tundsin liigestes kuumust ja aimasin halba. Nii oligi. Reedel jõudsin koju ja platsis olid ka palavikupoisid. Võitlesin õhtul palavikuga ning lõpuks läksin nii ka magama. Gripitee meega oli mu sõber. Laupäev algas paljutõotavalt. Lõppes aga ikkagi väikse palavikuga. Manustasin taaskord palju gripiteed. Kehaosad hakkasid valutama ja tuikama. Nõrk oli nagunii olla. Pühapäeval palavikku polnud, küll oli aga üleüldiselt väga halb olla. Alaselg lõi valu.

Viljandisse jõudes oli aga eriti piinarikas istuda. Lõpuks magamaminnes ei leidnud õiget asendit. Nii saingi ühe eriti halva öö. Unes juhtisin veidrat saadet vms, kus kaks võistkonda võistlesid. Küll oli kõik segane ja absoluutselt ei saanud aru, mis ja kes ja miks. Seda ka aeg-ajalt unenäos nõudsin. No "õnneks" ärkasin iga natukese aja tagant üles ja püüdsin normaalset asendit leida. Kell 4 otsustasin, et püüan veel paar tundi magada. Õnneks venitasin 9-ni välja ja nii alustasin päeva valulikult aga vara.

Emotsionaalsus

Arvan, et leidsin kodust vanaisa fotoalbumi. Ta oli külafotograaf. Suri, kui mu ema 12 oli. Nii et mina pole teda kunagi näinud, samas tunnen temaga lähedust. Fotograafia. Tema albumit vaadates tundsin äkki ülevoolavat emotsionaalsust. Kõik need poseeritud fotod, tabatud hetked, emotsioonid. Võin nii hästi ette kujutada sekundit enne ja pärast foto tegemist. Ohh... Taas tekkis missioonitunne - jäädvustada kõike, igalpool ja kogu aeg. Tahaks minna ringi rändama ja jäädvustama seda, mis ühel hetkel võib kaduda. Jäädvustada, et oleks hiljem meenutada.

Tahaks midagi nende fotodega teha. Või siis enda fotodega.

Kes oleks osanud arvata... vol 2

Ehk siis ma poleks arvanudki, et eilne õhtu kujuneb selliste vestlustega õhtuks.

Ja samuti poleks oodanud, et täna akadeemia katusel loojuva päikesega esinduse pilte teeme. Super!

Samas sain natuke asjalik olla ning sellega kaasnes ka närveerimist. No ikka juhtub projektijuhi elus seda.

_______

Projektijuhi üks hirme on saada kõne selle kohta, et on vaja ruttu kokku saada, sest eelarvega on jama. Jaiks!

Kes oleks osanud arvata...

Läksin täna Annuga Tartu poole teadmisega, et saan Liisaga kokku. Juhtus teisiti ja olin sotsiaalses mõttes ula peal. Siis aga juhtus nii, et sain eriti odavalt Vanemuise modernballetti "Kevade" vaatama. Hea ja tore ja mõnusalt ekspromt. Palju vaadata. :D

Tagasi Viljandisse oli muidugi eriti külm saada.

Päikese peegeldus

Minu teada on kolmes kohas, kus Viljandis elanud olen, päike aknasse peegeldanud. Need on olnud sellised aknad, kus ei saanud kunagi päikest päriselt sisse paistmas näha.

Esimene koht oli meie armas Romanttila, kust Anttila poe akendest peegeldas päike tuppa. Teine oli kuum, kuum Tartu tn korter, kust OmaKodu ühika akendest aeg-ajalt päike sisse peegeldas. Ja nüüd kolmas on eurokorter Väikesel tn-l, kust naabriakendest päike kööki paistab. Viimase korteri puhul on huvitav see, et pärispäike paistab ühelt poolet sisse ja peegelpäike teiselt poolt. Kas nad kunagi kokku ka saavad?

Birgit on nii tubli!

Teeb ise kaneelirulle. Mina samal ajal istun niisama ja chatin inimestega. :P

Rebasenädal möödus minu jaoks veidi kaugelt. Sain küll natuke ülesandeid näitlejatelt, aga üldiselt midagi väga ei teinud. Peol pildistasin. Ja oli mida pildistada. :D Nägin päris 80-ndad välja :D

Meil vist vedas, et varem ära saime?

Türgi tervishoiuametnikud kutsusid inimesi üles loobuma uue gripi leviku takistamiseks suudlemisest, põsemusidest ja kätlemisest.

Soovitus on jõus viis kuud, kirjutab STT.

Türgis suri esimene inimene H1N1-viiruse tagajärjel möödunud nädalal. Tegemist oli 29-aastase noore patsiendiga, kellele raviti haiglas kopsupõletikku.

Hiljem diagnoositi tal uude grippi nakatumine.

Türgi pealinnas Ankaras on koolid ja lasteasutused uue haiguspuhangu kartuses suletud juba nädala.